Aktiivõppe meetodite kasutamine võimaldab õpilasi aktiviseerida õppetunnis, muuta õppeprotsess huvitavaks ja selle kaudu suurendada õpitahet omandatava aine vastu. Õpetaja poolt loodud õpisituatsiooni kaudu saavad õpilased kogeda uudseid olukordi ning avastada nende jaoks mingeid uusi seaduspärasusi. Soovitan kõigile raamat “Aktiivõppe meetodid”(autorid Tarmo Salumaa, Mati Talvik, Alvar Saarniit). Käesolev raamat on mingil määral entsüklopeediline, hõlmates 55 erilaadset meetodit. Aktiivõppe meetodite olemuslikud tunnused:
- neil on õpetuslik eesmärk;
- õpetajale on eelnevalt teada, millised on tegevused meetodi kasutamise ajal ja millise on tegevused meetodi kasutamise ajal ja millise lõpptulemuseni need tegevused viivad;
- võib olla teatud võistluselement osalejate vahel;
- õpilase omavahelise suhtlemine tase on intensiivne kas tegevuse ajal või refleksiooni faasis;
- toimub reflekteeromine ning toimunust järelduste tegemine;
- Meetodil on selgelt defineeritud õppimise eesmärk ja tulemus, mida saab õpilastega arutada.
Raamatus on tehtud aktiivõppe meetodite loetelu seosed valdkondadega.
Ma leidis uut meetodi “Tuumavarjend”. Meetod sobib kasutamiseks loodusainetes(ja informaatikas) saadud teadmiste kinnitamiseks ja seostamiseks praktilise eluga. Põhi idee on järgmine: õpetaja moodustab rühmad. Iga gruppiliige saab individuaalse töölehe ja täidab selle igasuguste konsultatsioonide ja diskussioonideta. Järgnevalt saab iga rühm grupi töölehed igale õpilasele ning täidetakse grupi ülesanne. Grupp peab jõudma konsensusele, grupi töö tulemuseks peab olema ainult üks järjestus, millega kõik on nõus. Meeskonnatöö sünergia on avaldanud, kui grupi tulemus on parem kui igal grupiliikmel eraldi. Kui see nii ei ole. saav arutada, mis võis olla selle põhjuseks.
